Meie unistuste ohutsoon

Updated: Aug 23, 2019



Kas teadsid, et 90% inimestest ei tee supermarketis ostuotsust kauba kvaliteedi alusel või selle järgi, mis talle maitseb, vaid toote hinda vaadates? Aga seda, et täpselt sama protsent inimesi ostab kaupu, kuna need on allahinnatud, mitte aga seetõttu, et need neile päriselt ka meeldiksid ja sobiksid. Muide 90% inimestest reisib sihtkohtadesse, mille leiab sooduspakkumiste hulgast, aga mitte paikadesse, kuhu tegelikult hing ihkab. Selle statistika juures on minu arvates kõige kurvem see, et umbes 90% inimestest ei täida kunagi oma unistusi olgugi, et elame maailmas, mis on võimalustest tulvil. Sotsiaalmeedia kontosid vaadates paistab kõik küll teisiti, aga ometi just nii see on.


Miks siis on nii, et olenemata ümbritsevatest võimalustest, vaid väike osa meist kõigist kasutab neid? Mispärast kõik need 90% inimestest ei tee paremaid vailkuid, ega soovi midagi muuta? “Süüdlaseks” on meie aju – ta lihtsalt ei soovi muutusi ning leiab võimalusi nende vastu võitlemiseks. Selle tulemuseks on meie klammerdumine mugavustsooni. Paraku just sinna mattuvadki kõik meie võimalused ja unistused. Me küll tõepoolest soovime paremat elukvaliteeti, aga niipea, kui peame sammu selle suunas astuma, hakkame leidma põhjuseid, mis meie praeguses olukorras positiivset on. Lisaks hirmutab meid ka esimene samm oma soovunelma poole. See on aju kaitsereaktsioon, et meid ebamugavusest säästa. Seega kui siiski soovime muutusi tuleb meil oma aju üle kavaldada ning tegutsema asuda. Vastasel juhul on üks võimalus, et soovitud elumuutused jäävad tulemata. Meie unistustest ei saa kunagi eesmärke ning enamus neist jäävad täitumata. On ka teine variant – elu annab meile jalaga tagumikku ning tõukab meid “mugavusest” välja. Seda viimast olen ka mina omal nahal kogenud.





Tänaseks on minust saanud koolitaja ja naisettevõtjate arenguekspert, kellel on rahvusvaheline ärijuhtimise magistrikraad äriinnovatsiooni erialal. Samal ajal olen ka praktik, kes on ideest arendanud ning turule toonud mitu toodet, asutanud Inspiratsiooni Instituudi ja viinud oma tooted eksporditurgudele. Lisaks sellele olen ka õnnelik ema, elukaaslane ning sõbranna. Seega kokkuvõttes enesega rahulolev naine. Lugejatele tundub ilmselt nüüd, et mis mul viga. Kõik on justkui olemas ja nii ongi lihtne mugavustsoonist artikleid kirjutada.





Tegelikult oli minu elus etapp, mil asjad ei olnud üldsegi nii roosilised. See juhtus ajal, mil olin tantsijakärjääri ja suhte vahel valides viimase kasuks otsustanud. Pealtnäha oli tegelikult kõik väga hästi. Kui varasemalt täitsid minu päevi, lisaks muule, treeningud ja etendused, siis nüüd äkki oli aega ülearu ning see sai meeldivate tegevustega täidetud. Ka raha oli minu kasutuses rohkem kui kunagi varem. Võisin minna kinno, shoppama, sõbrannadega kohvile või hoopis reisile peaaegu alati kui tahtmine tekkis. Keerulisem osa päevast oli see, kui tuli otsustada, kas külastada pilatesetundi, võtta raamat või leida mõni muu tegevus. Siiski, olles tollel ajal tegelikult n-ö koduperenaise/ülalpeetava rollis, defineerisin end jätkuvalt endise iluvõimlejana ja tantsijana. Ma lihtsalt ei teadnudki enam, kes ma siis ikkagi olen. Lisaks tundsin end pidevalt ebakindlalt. Minu materiaalne olukord sõltus kellestki teisest, mis tekitas pidevat alateadlikku hirmu tuleviku ees. Kartsin, et millalgi võib see muretu põli otsa saada. Sellest hoolitmata ei võtnud ma ka midagi ette, et olukorda muuta. Minu õnneks oli siiski üks asi, mida tol ajal õigesti tegin – ma nimelt õppisin ja arendasin ennast pidevalt. See oli ka ainus asi, millega ma oma mugavustsooni laiendasin.

Sain seda toredat elu mõned head aastad nautida. Ma tõesti ei pidanud siis ühtegi valikut tegema hinna järgi otsustades. Sain endale ilmselt rohkem lubada, kui tolleaegne president või peaminister. Aga ühel hetkel sai muinasjutt otsa. Ma ei tea siiani, kas minu uue reaalsuse põhjuseks olid mu hirmud või mitte. Ilmselt oli see siiski mitme aspekti kokkulangevus. Ühest küljest alateadlikud mustrid, mis meie reaalsust loovad ning teisest küljest klammerdumine mugavustsooni. Tagantjärele tean, et oleksin saanud oma maandumist pehmendada, kui oleksin varem sellest ohtlikust tsoonist väljunud ning tegutsema asunud. Igatahes, long story short, üks hetk juhtuski nii, et pealtnäha põhjatu rahapada sai tühjaks ning pidin hakkama mõtlema läbi igat sammu ja vajadust, mis rahalisest ressursist sõltus. Ehk siis tänapäeva maailmas tähendas see seda, et tekkinud olukord puudutas absoluutselt igat minu eluaspekti. Saatus otsustas mulle õppetunni anda ning tõukas mind hooga mugavustsoonist välja. Kukkumine oli kiire, kõrge ja valus ning üles tagasi ronimiseks pidin võtma appi kogu oma jõuvarud.


Nagu eelnevalt kirjutasin, siis tänaseks on asjad taas muutunud. Olen palju kõrgemale oksale ronida suutnud kui see, kust mind maha raputati. Kui aus olla, siis olen praegu väga tänulik mulle antud õppetunni eest. Kui ma poleks kõike seda kogenud ei oleks mul täna magistrikraadi, ettevõtteid ning palju muud. Ilmselt defineeriksin end siiani endise tantsija ja iluvõimlejana. Lisaks tean ka tänu kogetule, et mul on päris palju tõelisi sõpru, kes on jäänud minu kõrvale nii heas kui ka halvas. Samuti on minu tütrest kasvanud kohusetundlik, endast ja teistest lugupidav igati tubli inimene, kes teab meid ümbritseva väärtust.


Tantsimine ja iluvõimlemine on endiselt üks osa minust, aga ma ei defineeri ennast enam nii nagu varem. Sellest ajast olen palju kasvanud ning arenenud ja tean, et võin end defineerida nii ettevõtjana, koolitajana, naisettevõtjate arengueksperdina kui ka emana, kaaslasena, aga ka sõbrannana. Hetkel on mul küll varasemast rohkem kohustusi ning vastutust. Võib ka juhtuda, et ajanappuse tõttu pean mõnel korral loobuma kino- või kohvikukülastusest. Samas olen palju enesekindlam ning hirm tuleviku ees on kadunud. Täna vastutan ise oma rahaliste ressursside eest. Samuti tean, et mis ka ei juhtuks, siis ajaga omandatud teadmisi ja kogemust ei saa minult keegi ära võtta. Kui kunagi peakski tekkima olukord, mis mulle ei meeldi, saan selle muutmiseks alati midagi ette võtta. Olen ka otsustanud, et proovin teha iga päev midagi selleks, et oma mugavustsooni laiendada.


Loodan, et ehk innustab minu lugu ka kedagi lugejatest tegutsema. Jäta meelde, et mugavustsoon = ohtsoon. Ära oota, millal elu või keegi kõrvaline Sind sellest välja tõukab.

Sel juhul ei ole Sul endal võimalus valida sobivat hetke või suunda ning kukkumine ei saa olema valutu. Pigem õpi minu vigadest ja võta juba praegu midagi ette, et suurendada oma mugavustsooni ja oma elukvaliteeti parandada. Ma ei ütle, et peaksid sellest pidevalt väljuma, aga toimeta selle piiril. Ära lase hirmudel ennast võita, vaid astu neile tegutsemisega julgelt vastu! Ainult nii leiad ennast peagi 10% inimeste seast, kelle unistused ning eesmärgid täituvad.


Viivika

0 views

© 2019 by Viivika Vahi